reede, Juuli 18, 2008
RABAN NAGU LOOM
Väga vabandan, et pole tükk aega postitanud. Nagu näete, on mul tegemist. Mu meelest tagaplaanil olev vana maja ei tasu enam renoveerimist, mistõttu alustasin uue vundamendiaugu kaevamisega. See on suurem ettevõtmine. Jubedalt männijuurikaid.
Nii et põhimõtteliselt olen sel suvel hõivatud. Kui on ikka vaja tõsist tööd teha, siis ei jää koeraspordiks aega. Mul on lisaks kaevamisele ka mitmed herilasepesad valvata, need tulid vana kivivoodri alt välja. Kui päevas üle kahekümne herilase püüad ja sööd, võib mokk väheke paiste minna, kuid kuni kümme on täiesti OK. Ikkagi arvestatav lisakogus proteiini. Mitte et ma toitumuse üle kurdaks, aga alati on selles osas arenguruumi, eks ole. Mina pole veel näinud konti, mille küljes oleks LIIGA palju liha.
Nii et põhimõtteliselt olen sel suvel hõivatud. Kui on ikka vaja tõsist tööd teha, siis ei jää koeraspordiks aega. Mul on lisaks kaevamisele ka mitmed herilasepesad valvata, need tulid vana kivivoodri alt välja. Kui päevas üle kahekümne herilase püüad ja sööd, võib mokk väheke paiste minna, kuid kuni kümme on täiesti OK. Ikkagi arvestatav lisakogus proteiini. Mitte et ma toitumuse üle kurdaks, aga alati on selles osas arenguruumi, eks ole. Mina pole veel näinud konti, mille küljes oleks LIIGA palju liha.
pühapäev, Mai 25, 2008
UUS ELUKui ma õigesti aru saan, on mu blogi nüüd avalikustatud ka laiemale publikule. Kuna olen ilus, tark ja hea iseloomuga, siis oleks lausa patt neid võrratuid omadusi vaka all hoida. Varemalt, kui mu perenaine Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu juhatuses töötas, olid mu õigused piiratud. Minu fotode eksponeerimine trükimeedias ja veebilehekülgedel oli taunitav. Nüüd, kus perenaine on end juhatusest taandanud, avanevad ka minu jaoks uued võimalused. Võin oma austajaid rõõmustada – kavatsen senisest aktiivsemalt oma isikliku elu üksikasju ja tähthetki avalikkuse ette tuua. Tagasihoidlikkusega pole ma kunagi üle pingutanud, nagu te allolevatest postitustest lugeda võite.
#
posted by epp @ 10:29 AM 
laupäev, Märts 29, 2008
KEVAD TULEB
Käisime linnast väljas, põldudel jalutamas. Perenaisele lõi kevad pähe ja ta tegi põlluveerde lipsuga lumememme (vt. pilti). Aitasin jõudumööda, toonisin lumememme alumise osa kollaseks. Pärast külitasime kaua päikesepaistel, seljad vastu tunamullust heinakuhja. Perenaine jõi kohvi, mina tukkusin niisama. Muidu oli vaikne ja rahulik, aga kaugemal jõe ääres huikasid haigrud, see segas pisut mu und. Kui lõpuks end püsti ajasime, märkasin, et kuhja otsas oli rebasejunn. Öäkk. Kokkuvõttes siiski täitsa normaalne päev.
#
posted by epp @ 9:00 AM
esmaspäev, Detsember 10, 2007
HAPUKURGIHOOAEGPraegusel perioodil ei toimu minu elus midagi tähelepanuväärset peale pikkade jalutuskäikude põldudel ja metsas ning gurmeeroogade nautimise. Minu menüü: veisemagu koos sisuga - poolseeditud heinaga. Lambakõrid - need on säärased pikad vonklevad torud. Liha koos luudega ja liigestega. Kondiüdi - mmmm...
Korraliku blogijana tuleb vahel postitusi siiski lisada, et lugejate huvi alal hoida. No millest krt ma kirjutan...avalikustaks oma ilunippe nagu Kristiina Ojuland? Pole mul mingeid nippe, ilus olen ma ilma nippidetagi. Paljastaks exnaise võikaid saladusi nagu Inno Tähismaa? Krt mul on neid naisi mitu tükki olnud, ja pealegi aumees ei musta oma kutsikate ema, olgu mis tahes.
Ühesõnaga,millestki aktuaalsest kirjutada pole. Eks vaatame mida jõulud toovad, siis on tavaliselt rohkem actionit. Praerasv, paugutamine, okaspuud toas, lämmatava haisuga lõhnaküünlad, sündsusetult pikaks venitatud külaskäigud (mina pean üksinda kodus passima). Ma olen juba piisavalt elu näinud; kõik see kordub igal aastal ühtmoodi.
#
posted by epp @ 11:23 PM
reede, August 31, 2007
-1-1-768245.jpg)
LÄBI JA LÕHKI LUUSER" Pead olema vintske sell, kui suudad vabaneda üha raskemalt õlgadele vajuvast lootusetu suurvõistlustel kõrbeja palitust” – seda luges minu perenaine eilsest Eesti Ekspressist.
Kirjatükk käis kettaheitja Kanteri kohta, kes lõpuks kuldmedali võitis. Nojah, eks perenaine luges seda mulle ette tagamõttega. Lootuses, et ma olen kah vintske sell, ja tulevikus vast suudan suurvõistlustel normaalse sooritusega maha saada.
Veel seisis artiklis, et Kanteril on võisteldes silmis näljase hundi pilk, kes läheks või läbi betoonseina, kui teisel pool oleks pirukas. Noh, minu puhul võiks sõna „pirukas” vabalt asendada sõnaga „varrukas”.
Ega ma sellest ikka lahti ei lase, kui terve pika skeemi läbi olen teinud ja sinnani jõudnud, kus perenaine kaugel staadioniservas ja mina varrukamehega kahekesi, mees mehe vastu.
Ega ma sellest ikka lahti ei lase, kui terve pika skeemi läbi olen teinud ja sinnani jõudnud, kus perenaine kaugel staadioniservas ja mina varrukamehega kahekesi, mees mehe vastu.
Põrgusse, ma ütlen – need IPO reeglid tuleks ringi teha. Ainult mökud lasevad lõuad lõdvaks ja varruka käsu peale lahti. Kas looduses laseb mõni kiskja lõuad ripakile ja jääb saaki juhmilt jõllitama, kui magus suutäis juba kord käes on? Never! Niimoodi jääks ju nälga! Eeh, ega tänapäeva inimene loodust või looma mõista.
Eks mul tuleb nüüd siis vanas eas veel pingutada, perenaine on paadunud optimist ja loodab koeraspordis veel midagi korda saata. Hm, vaadaku asja reaalselt – noori koeri tagant tulemas, misasja ta piitsutab mind, vaest vanemat looma. Teisalt – mõneti on päris mõnus, kui minuga tegeletakse. Ega mulle ei meeldiks, kui perenaine omale uue silmatera hangiks. Ma pean kaaluma, äkki ma tõesti pingutan ja olen mõned tulevased aastad tublim kui siiani. Aga kordan: ma KAALUN seda, ma pole veel midagi lubanud!
(postitatud peale järjekordset põrumist IPO võistlustel (ESLÜ MV 2007)
Eks mul tuleb nüüd siis vanas eas veel pingutada, perenaine on paadunud optimist ja loodab koeraspordis veel midagi korda saata. Hm, vaadaku asja reaalselt – noori koeri tagant tulemas, misasja ta piitsutab mind, vaest vanemat looma. Teisalt – mõneti on päris mõnus, kui minuga tegeletakse. Ega mulle ei meeldiks, kui perenaine omale uue silmatera hangiks. Ma pean kaaluma, äkki ma tõesti pingutan ja olen mõned tulevased aastad tublim kui siiani. Aga kordan: ma KAALUN seda, ma pole veel midagi lubanud!
(postitatud peale järjekordset põrumist IPO võistlustel (ESLÜ MV 2007)
#
posted by epp @ 11:21 AM
neljapäev, Aprill 19, 2007
KAPIST VÄLJA!Ma pingutan igapäevaselt, et üleval hoida oma macho-imidzhit. Aga mida teeb perenaine? Fotografeerib, kuidas ma magades oma lemmikpalli lutsutan. Väga piinlik. Aga - omavahel öeldes - NII magus uni tuleb, kui pall suus on. OK, läks trumm, mingu siis pulgadki – esitlen teile ka oma kaisupatja, mis on mind teeninud tänaseks ligi 6 aastat. Nagu näete, on ta pisut peetud väljanägemisega. Aga milline mõnus läppand lõhn! Ja kuivanud ila, mis patja katab! Eksite, kui arvate, et ma luban oma patja pesta. Soostun vastu tahtmist vaid sellega, et perenaine seda vahel pisut nõelub. Tänapäeval, kus „kapist välja tulemine” on moodi läinud, on vast üsna trendikas olla jõulist varrukatööd tegev IPO3 koer, kes kodustes tingimustes kehastub kaisupatja lutsutavaks leebeks lemmikuks.
#
posted by epp @ 10:47 PM
pühapäev, Jaanuar 21, 2007
LONNI MÄLESTUSEKS.Minu kurb kohustus on teatada, et 17. jaanuaril lahkus Lonni taevastele niitudele. Neile, kes mu elukäiku tähelepanelikult on jälginud, pole vaja selgitada, milline tühik minu elus on tekkinud. Lonni oli minu muusa, minu emaseideaal, kes toetas mind raskel teel poisikesest meheks kasvamisel. Meie suhe Lonniga põhines täielikul teineteisemõistmisel ja me kinnitasime seda igapäevaste jalutuskäikudega. Meie püsisuhe kestis 5 pikka aastat – minu puhul peaaegu kogu mu senise elu. Minu armastus Lonni vastu oli kaugel madalatest instinktidest. Pean siiski tunnistama, et soodsa võimaluse korral oleksin meelsasti millekski enamaks valmis olnud. Tõele au andes – ma isegi üritasin mõned korrad enamat, aga minu ja Lonni perenaised astusid iga kord otsustaval hetkel vahele. Ühesõnaga, tüüpilise meessoo esindajana väidan, et need mõningad tõu säilitamise eesmärgil tehtud kõrvalhüpped, mida paari vastutuleliku emasega harrastasin, ei tähendanud mulle kõige vähematki. Lonnil polnud mingit põhjust armukade olla - minu süda on alati talle kuulunud. Lonnil oli lugematult häid omadusi. Ta oli väga ilus. Ta oli väga heas füüsilises vormis. Ta suhtus minusse lugupidavalt – välja arvatud need korrad, kui ta mind põhjalikult tuustis, kui ma tema suhtes piisavat austust üles ei näidanud. Ma usun, et Lonnil on hea seal, kuhu ta on läinud. Parem oleks, ta seal uusi püsisuhteid ei soetaks – sest ükskord ma lähen talle järele nagunii ja hoidku end need isased, kes minu südamedaami moosida on püüdnud! Lonni nimel olen ma korralikuks lööminguks valmis kus iganes - nii maa peal kui koerte paradiisis!
#
posted by epp @ 11:07 PM
1. jaanuar 2007Minu ja Lonni jalutuskäik. Just - jalutuskäik! Arvate, et Lonni laseb ennast sellest segada, et tal luuvähk on ? Siis te ei tunne Lonnit. Võiks arvata, et 9 aastane emane, kel pealegi üks tagajalg amputeeritud, tõmbab väheke hoogu tagasi, eks ole. Aga kus sa sellega. Lonni on endast sama heal arvamusel kui kogu meie 5-aastase tutvuse jooksul, ja ei jäta oma üleolekut tõestamata. Kimasime metsa all nagu vanadel headel aegadel! OK, vahepeal puhkasime pisut. Pärast sõitsime koos ühes autos koju ja sõimasime iga peni, kes autoaknast silma puutus. Oojaa, aasta algas lõbusalt!
p.s. See oli minu viimane kohtumine Lonniga.
#
posted by epp @ 10:46 PM
neljapäev, August 31, 2006
MINU OSCARI-KÕNE:Austatud liigikaaslased, lugupeetav rohkearvuline fännklubi, sõbrad, sugulased. Olen tõusnud sellesse kõnepulti, et öelda paar sõna. Ärge laske end segada minu lõugade vahel olevast apportist. Püüan sellest hoolimata selgelt artikuleerida.
Nagu teada, on minu perenaise ambitsioonid viinud mind viimaks (pärast viite tagajärjetut üritust) IPO kõrgeima, 3.astme tulemuseni. Nimetatud dressuuritulemuse saavutamise eest lubage mul tänada järgmisi isikuid:
- minu kasvataja pr. URVE LAGEDA, kellele viis ja pool aastat tagasi tuli geniaalne idee paaritada minu armastatud ema Estrellest Yeti't minu välisriigi kodanikust isaga, Akaran von Schulegraben'iga.
- veelkord pr. URVE LAGEDA, kellele viis aastat tagasi tuli idee sundida minu mittesportlikku perenaist mind mööda trenniplatse lohistama ja mulle esimesi algelisi käsklusi õpetama.
- prohvetlik varrukamees hr. AIVO OBLIKAS, kelle juures tegin oma esimesed, edukad kaitsetreeningud ja kes minu kohta peale esimest treeningut ütles: "Sellest tuleb IPO koer".
- minu isiklik varrukamees hr. TÕNU MÄGI, tänu kellele olen jõudnud IPO3 tulemuseni. Sellest, et hr. Mägi on mind aastate vältel korduvalt sõna ja teoga solvanud, vaikin ma tänasel pidulikul päeval suuremeelselt. Mehised mehed nagu mina ja tema ei klaari oma suhteid avalikkuse ees, vaid trenniplatsil.
- varrukamees hr. TÕNIS VANAVESKI, kes (koalitsioonis minu isikliku varrukamehe Tõnu Mägiga ja varrukamees Aivo Oblikaga) suutis minu perenaise viia meeleseisundisse, kus iha saavutada kõrgeim võimalik dressuuritulemus ületas empaatia kalli raha eest omandatud ja aastate vältel hellitatud lemmiklooma (see tähendab minu) vastu. Füüsiline ebamugavustunne, mis mind tabas, kui ma eelnimetatud meeleseisundis oleva perenaise käskudele ei kuuletunud, pani mind väärtusi ümber hindama. Mille tulemusena lõpuks minu dressuuriraamatusse IPO3 kirjutati.
- minu peremees hr. PEETER MALTIS, kelle isiklik elu ja eelarve on aastate vältel olnud häiritud minu ja minu perenaise tegemistest.
- last but not least - siinkohal on paslik natuke häält väristada - tänan ma oma perenaist pr. EPP MALTIST, kelle karm, kuid (enamjaolt) õiglane käsi on juhtinud mind minu tänase tähetunnini. Kuna ka minu perenaine loeb seda blogi, ja kuna ma ka edaspidi soovin suhteliselt mugavalt oma elupäevi veeta, ei hakka ma siinkohal meie suhete mõningaid kitsaskohti osutama.
Ajapuudusel (alustasin treeninguid sügiseseks FH/erijälje võistluseks) ei jõua ma arvukaid toetajaid ja innustajaid nimepidi loetleda. Loodetavasti ei jäta ma tänamatut muljet. Hoogne sabaliputus teile kõigile.
Talve kavatsen veeta loorberitel puhates. Järgmisel võistlushooajal aga võite minuga tõsiselt arvestada.
Mul on nüüd enam-vähem selge, kuidas see IPO3 tulemus saadakse. Ega siin muud kunsti polegi: IPO kaitseosas, kõige viimasel rünnakul tuleb korraks varrukas lõugade vahelt lahti lasta. Nii lihtne see ongi.
Alati Teie
V +Estrellest Yarko
KK3; PJK3; IPO3
Postitus lisatud peale Eesti Saksa Lambakoerte 2006.a. IPO Meistrivõistlusi (kohtunik hr. Esa Koivulahti, Soome), kus Yarko lõpuks, kuuendal katsel, saavutas IPO3 tulemuse. Olles eelnevalt (kuri)kuulsaks saanud sellega, et jäi korduvalt tulemusest ilma, kuna ei lasknud võistluspäeva viimasel osasooritusel, pikamaarünnakul, varrukamehest lahti.
#
posted by epp @ 8:36 PM
teisipäev, August 15, 2006
Siin on minu pikamaarünnaku stiilinäide. Juhin tähelepanu perfektsele haardele.Mitmed minu talendi austajad on pärinud, miks ma pole Haapsalu erinäituselt saadud PARIMA ISASE VARRUKAKOERA tiitlit oma blogis haipinud. Mõtlesin, et olen seekord tagasihoidlik. Vastu tulles minu fännklubi tungivale nõudmisele soostun paari sõnaga sündmusi siiski kommenteerima.
Ega mul palju öelda pole. Nägite ise. Käisin kõrval, võtsin kinni, lasksin lahti. No mis siin erilist on. Ma oskan seda kõike juba ammu. Ega ma sellepärast iga kord ei pea oma geniaalsust kogu maailma ette laiali laotama. Peale suurepärast varrukasooritust jäin, tõsi küll, viiest näituseringi pääsenud isasest viimaseks. Hinne oli mul siiski kõrgeim võimalik ehk V. Siinkohal ma ei hakka minust ettepoole asetatud isaseid otsesõnu ilu-eedideks tituleerima. Esiteks on neil kõigil siiski koolitustulemus ette näidata, mõnel lausa kõvem kui minul. Mis on muidugi puhas juhus, nagu te isegi aru saate. Teiseks on mõnede omanikud minu perenaise head kamraadid ja ma pean oma sõnavõttudes arvestama üldist poliitilist olukorda. Kuid juhin veelkord tähelepanu, et varrukat tegin MINA kõige paremini.
OK, hiljem ringis ma enam nii mehine polnud, ruigasin ja lidutasin kõrvu, kui perenaine silmapiirilt kadus. Ma pigem teeksin kümme korda varrukat, kui et jookseksin mõttetult ringiratast ja laseksin kohtunikul enda anatoomilisi iseärasusi arvustada ja neid kirjelduslehel osatada. Ja kui keegi tahab teada, milest me perenaisega enne pikamaarünnakut varjes vestlesime (publiku ja kohtuniku silma eest varjatult), siis seda küsige perenaise käest. Mul võib küll mõningaid iseloomuvigu olla, aga kaebupunn ma ei ole.
#
posted by epp @ 3:38 PM
pühapäev, Juuni 18, 2006
Misasja te kõik vahite? Pole enne tätoveeringut näinud vä?Kavatsen lasta teise kõrva sisse kah tattoo teha. Mul on kaks head plaani.
Plaan A: tätoveering kirjaga "EI LASE IPO KAITSEOSAS PIKAL RÜNNAKUL KÄSU PEALE LAHTI". Kohtunikul oleks kohe asi selge. Pääseksin juba võistluspäeva alguses, peale tätoveeringukontrolli koju. Jääks ära tundidepikkune mõttetu rabelemine jäljepõllul, barjääridel ja varjete vahel.
Plaan B: tätoveeritud pilt. Võimalusel mitmevärviline. Plaani B puhul ei pea kohtunikku üldse tülitamagi. Nimelt: perenaine ei vii mind enam võistlustele, kui on mu kõrva vaadanud, sest tätoveering kujutab inimese kätt, millel üks sõrm püsti. Arvake, milline sõrm. See tätoveering näitaks kujukalt, mida ma arvan sellest, et mind võistlusplatsil kamandadakse.
Ahjaa, ilmselt ootate pikisilmi, et ma oma järjekordset IPO 3 tulemuse üritamist kommenteeriksin. A mida siin kommenteerida. Keegi peab ju publikule nalja ka pakkuma. Või teate mõnda paremat moodust lõbutsemiseks kui jälgida minu kaitsesooritust, sealhulgas varjetest otsimist (valin muide varjete järjekorra ise, ei jätata seda perenaise otsustada). Samuti võite nautida minu esituses käsu peale kõrvaletulekut - kus ma osavalt, tagumik ees, rõhutatud aeglusega perenaise kõrvale rooman. Algul valele poole, siis p....ga tema saapaninasid poleerides õigele poole. Aeglaselt seepärast, et kellelgi (eriti muidugi kohtunikul) ei tekiks jumalapärast väärarvamust, nagu juhiks perenaine meie võistlustiimi. Krt, mees teab, mis mees teeb. Naised meie majas ei kamanda.
THE SHOW MUST GO ON!
#
posted by epp @ 9:59 PM
pühapäev, Mai 21, 2006
Oma 5. juubelit tähistasin traditsioonilise piknikuga jäljepõllul. Minu piduroog, praetud maks, oli jäljele poetatud, külalised kõhutasid autokapoti najal, head punast veini voolas ohtralt ja ilm oli mõnusalt jahe - ühesõnaga, pidu õnnestus.#
posted by epp @ 10:18 AM
laupäev, Mai 20, 2006
Häbiväärsed 11 punkti andis Soome kohtunik mulle tänase jäljesoorituse eest IPO AB katsel. Ma protesteerin. Jäljetegija oli teinud nurga täitsa vale koha peale. Mitte sinna, kust mina ära pöörasin. Kohtunik ütles, et ma tõstsin nurgas nina üles ja seepärast kaotasin jälje. Tõstsin jah, ja mis siis? Kas kohtunikuhärra ise käib nina maas, kui tahab punktist A punkti B jõuda? Tühjagi. Ikka vaatab natuke ümbrust ja loodust kah. Ühesõnaga, hooaja esimene võistlus läks aia taha. Ega's midagi, nüüd on oodata kõvemat treenimist. Juunis on jälle see krdi IPO ja ega mu hinge enne rahule ei jäeta, kui 3.astme ära teen. Minule on seda tulemust vaja samapalju kui seale sadulat. Milleks perenaisele seda tarvis on, ärge minult küsige. Vaadake, ma olen koonust juba täitsa halliks läinud soorituspainest. Oijah.
#
posted by epp @ 5:53 PM
pühapäev, Mai 14, 2006
Kevad!Mida see minu jaoks tähendab? Mitte seda, mida teie arvate. Ei mingit romantikat. Ei mingit kurameerimist emastega. Selle asemel muudkui istu, lama, seisa, jäljepõld, varrukaplats...kevadlilli saan täpselt niipalju nuusutada, kuivõrd need jäljepõllu ääres õitsevad. Põrgut, ma pean ikka katsuma selle IPO 3 ära teha, siis vast jäetakse mu hing siis rahule. Ehk tuuakse isegi mõni kobedam emane, kellega hullata...aga vaevalt. Tänapäeva emased vaatavad ainult välismaa poole. Ei hoolita enam lihtsatest ja sooja südemega eesti isastest. Väljamaa keigarid ruulivad. Ainult näita mõnda Saksamaa peanäitusel kõrgema koha saanud kutti ja pool Eestit jookseb paaritama. Ah, mul savi. Eks ma siis teen pealegi seda koerasporti - võtab võhmale ja juhib mõtted riivatutelt kirgedelt eemale, püsivamatele väärtustele.
#
posted by epp @ 11:01 AM
laupäev, Mai 13, 2006
Jee-jee-jee, Scheerer andis mulle V! Palun väga, pildilt on näha, et ma lasksin varrukast lõpuks lahti kah.Ei no ma räägin, viimaks ometi kohtunik, kes mu väärtusi vääriliselt hindas. Isegi varrukatöö eest andis võrratu. Normaalne mees, sai aru, et mul oli algusest peale plaanis varrukast lahti lasta, kuigi selleks läks perenaise kolme käsklust vaja. Ringis sain väga korraliku koha, mitmed kohalikud kuulsused olid minust vaid napilt eespool või hoopis tagapool. Ma muidugi võtsin end seekord kokku kah, lidusin graatsiliselt joosta, ei huilanud ega pungitanud silmi, kui perenaine rahva sekka kadunud oli. Teistele isastele p..sse ei karanud, lahtiselt kõrvaljooksul püsisin händleri kõrval...mul on muide uus händler. Dakota perenaine Mare. Õudselt karm mutt. Sundis mind näitusetrenni tegema ja puha. Ühesõnaga, lisaks sellele, et ma olen intelligentne (IPO 2) olen ma ka väga ilus (V). Heinz Scheerer ise ütles. Kas keegi julgeb tema sõnades kahelda? Kui milleski kaheldakse, siis ilmselt minu tagasihoidlikkuses.
#
posted by epp @ 10:50 PM
laupäev, Aprill 01, 2006
Ma olen takerdunud oma naissuhete võrkuja ei suuda kuidagi välja rabeleda. Esiteks - Bitsu. Lisan postitusele pildi tõestuseks, et mul pole isegi oma koduaias enam sõnaõigust. Perenaine toob Bitsu meile ja jätab mind tavaliselt tunniks-pooleteiseks tema meelevalda.Vaadake pilti. Päev on õhtusse kiskunud, Bitsu aga ruulib endiselt minu aias ja kaevab lume alt minu konte.
Teiseks - hiljuti tekkis mul värske naissuhe. Saksa lambakoer Dakota. Kuum tibi. Aga megalt ennasttäis. Mulle ei kuuletu, tagatipuks käis hiljuti Rootsis mingi välismaa kutiga aelemas. No seepeale jooksis mul juhe kokku, kui Dakota Rootsist tagasi tuli, nahutasin teda pisut. Krt sai vist liiale mindud, Dakota perenaine kurtis minu omale, et Dakotal olla pärast silm sinine olnud. Aga slaavlased ütlevad: peksab - järelikult armastab.
Ega midagi. Tuleb ikka rõhuda püsisuhtele Lonniga. Olgu pealegi vanem ja kulunum emane, aga vähemalt võin oma õigustes kindel olla.
#
posted by epp @ 4:32 PM
teisipäev, Jaanuar 24, 2006
And the winner is....Estrellest Yarko!LOOMULIKULT võitis minu ja Lonni pilt Venemaa dogifoorumi fotovõistluse! (vt. eelmist postitust). Perenaine peaks pöörduma Kennelliitu ja laskma selle saavutuse minu tõutunnistusele kanda.
Minu Oscari-kõne: ma tänan kõiki, kes minu poolt hääletasid. Ma tänan oma sõpru ja tuttavaid. Ma tänan rittmeister Von Stephanitz'i ja kasvataja Urve Lagedat. Ma tänan (siinkohal on kombeks väheke häält väristada) oma perekonda. Ma tänan oma perenaist, kes selle suurepärase fotoülesvõtte tegi, ja oma peremeest, kes talle fotoaparaadi kinkis. Ma tänan Lonnit, kes fotol minu mehisusele ja ilule suurepäraseks taustaks oli. Ma tänan Lonni perenaist, tänu kellele kogu Venemaa dogikogukond minu karismaatilisusest osa on saanud.
Sai vist kõiki tänatud? Muidugi pole venelased rahul, et tegijad kusagilt Eestist konkursi kinni panid, ja korraldavad järgmise konkursivooru, kuhu minu pilt edasi läheb. Noh, küllap saab ka seal ülejäänutele ära tehtud. Hm, lubati auhind saata? Loodetavasti on see minuvääriline, mitte mingi mõttetu proovipakike suvalist koeratoitu. Ootan huviga.
#
posted by epp @ 1:17 PM
kolmapäev, Jaanuar 04, 2006
Ükski prohvet pole kuulus omal maal ehk minu tähelend Venemaa avarustes:Lonni perenaine saatis ülaloleva foto üle-venemaalise dogifoorumi fotokonkursile "Dogi ja teised tõud".
Võitja pole veel selgunud, aga ülesvõte minust ja Lonnist on saanud ülistavaid kommentaare. Arusaadavalt eelkõige tänu minu karismaatilisusele ja fotogeenilisusele.
Jevgenia: Очень красивое фото! Действительно две собаки показывают свой характер. Дог - красоту, грацию и достоинство! Овчарка - силу, ум и в любое время служить!
Miks ma pole Eestis näitusekohtunikelt selliseid kirjeldusi saanud? Siin ei kuule muud, kui et mu tagumik pole piisavalt maadligi ja tagajalad pole piisavalt krõnksus. Ükskord lisas kohtunik minu kirjeldusse "veidi rippus alahuul". Krt olgu mees ja öelgu otse, et töllmokk. Mis siin keerutada.
Л.Ружич: Очень красивая, благородная фотография. Одно из не многих фото, сделанных на профессиональном уровне. Этот снимок очень подчеркивает благородство нашей любимой породы: дог полон графции и чувства собственного достоинства!. Море эстетики!
Proua Ruzhitsh olla ülevenemaalise kuulsusega dogikasvataja. Milliseid epiteedid lendavad, kui minu pilti näeb. Vaevalt et ta Lonni tõttu nii luuleliseks läks.
Vaadake dogifoorumit
p.s. Perenaisel jätkus jultumust keelitada oma sõpru ja tuttavaid minu pildi poolt hääletama. Palun arvesse võtta, et minul pole selle avantüüriga mingit pistmist. Mina tean oma väärtust niigi ja pea vajalikuks madalate võtetega oma populaarsust tõsta.
#
posted by epp @ 9:00 PM
pühapäev, Jaanuar 01, 2006
Ei noh, Lonni ikka teab, kuidas püsisuhet värskena hoida. Täna ilmus ta sellises superseksikas pesus. Kui te hoolega vaatate, siis märkate helesinist nööbikest ta sabajuure kohal. See ajas mind täitsa pöördesse. Ma kohe tundsin, et mul tekib lausa nööbifetishism. Kahjuks takistas nimetatud nööp Lonnit kostüümi seljast libistamast.
Inimesed muidugi ei teinud vähematki, et Lonnit lahtiriietumisel aidata. Neil oli suurele kivile laud kaetud ja ega nemad ju metsas muud ei oska, kui lõket teha ja termosest kuumi alkohoolseid jooke topsidesse kallutada. Nii juba mitmendat aastat järjest esimesel jaanuaril. Nimetavad seda pehmeks maandumiseks. Maapind oli tõepoolest pehme ja samblane, ja lund sadas nii kenasti. Niisiis, inimestest abi polnud, nagu ikka. Allolevalt fotolt näete, et pidin helesinise nööbi kallal iseseisvalt pusima. Lonni muidugi on paras pipar kah. OK, aasta pikk ees, küll ma veel õpin seda nööpi lahti tegema. Krt igasugu keerulisemaidki asju on ära õpitud.
Inimesed muidugi ei teinud vähematki, et Lonnit lahtiriietumisel aidata. Neil oli suurele kivile laud kaetud ja ega nemad ju metsas muud ei oska, kui lõket teha ja termosest kuumi alkohoolseid jooke topsidesse kallutada. Nii juba mitmendat aastat järjest esimesel jaanuaril. Nimetavad seda pehmeks maandumiseks. Maapind oli tõepoolest pehme ja samblane, ja lund sadas nii kenasti. Niisiis, inimestest abi polnud, nagu ikka. Allolevalt fotolt näete, et pidin helesinise nööbi kallal iseseisvalt pusima. Lonni muidugi on paras pipar kah. OK, aasta pikk ees, küll ma veel õpin seda nööpi lahti tegema. Krt igasugu keerulisemaidki asju on ära õpitud.
#
posted by epp @ 8:04 PM
reede, Detsember 09, 2005
Ma ei ole kaugeltki selline macho, nagu minu imidži põhjal võiks arvata.Minu mehises kehas peitub tundlik hing. Mõnikord meeldib mulle mõtiskleda. Elu üle. Selle üle, miks mul ei lubatud koju lohistada metskitse jalga, mille ma täitsa iseseisvalt metsast leidsin. Kas seepärast, et kits polnud minu murtud? Mis vahet seal on? Toitu niimoodi vedelema jätta...Veel teeb mulle muret vareste arvukus Nõmmel. Nad ei lase mul rahus konte närida. Ma korra enne kohalikke valimisi nägin, kuidas perenaine pidi naeru kätte surema, lugedes Keskerakonna valimislubadusi nõmmelastele, kus muuhulgas käsitleti ka varesteprobleemi. Minu meelest on inetu niimoodi poliitikute üle ilkuda. Eriti mis puudutab selliseid üldrahvuslikke küsimusi nagu minu valduses oleva krundi õhuruumi puutumatus. Siis on veel see saundiprobleem. Kui ma autoga sõidan, olen alatihti pisut erutunud. Tavaliselt me suundume kusagile põnevasse kohta - põllule, varrukatrenni...ma meelsasti laeksin oma pingeid maha pisukese ruigamisega sõidu ajal. Ei ole lubatud. Aga kui autos tümpsub raskem rock, siis pole nagu häda midagi. Minu muusikalise maitsega ei arvestata absoluutselt. Nagu mainisin, on mul tundlik hing. Kahjuks ei kuulu lüürilised ballaadid mu perenaise fonoteeki.
#
posted by epp @ 8:58 PM
neljapäev, November 17, 2005
Ebainimlike pidamistingimuste tõttu olin sunnitud proteiinivajaduse rahuldamiseks pisinärilisi jahtima.Ma olen siinsamas blogis korduvalt tähelepanu juhtinud enda raskele olukorrale. Nüüd on minu ahistamine kogu Eesti koeramaailmale teatavaks tehtud. Soome toitumisspetsialist diagnoosis mul viisakalt väljendudes alatoitluse, asju õigete nimedega nimetades on mind NÄLJAS hoitud! Ei no ma saan aru, kunstnikuvärk, raha vähe. Aga krt tehku perenaine siis paremat kunsti, mida keegi ka ostaks, või keetku mulle putru juurde, see ei maksa ju suurt midagi?! Ja siis nõutakse minult mingit IPOt - samal ajal kui mul ribid väljas, nii et kärista kõrvalkäigu ajal või koerajuhi püksid lõhki! No muidugi, nüüd silmad häbi täis, käiakse turult rasvast liha ostmas ja silitatakse ja masseeritakse mind õhtuti Ridvalli õpetuste järgi. Kuigi, peab tunnistama, on ikka mõnus küll, kui kõht täis. Ilmselgete süümekate tõttu ei uhata ka hullumeelselt trenni teha, nii et praegu on elu täitsa elamisväärne. Noh, igal oinal oma mihklipäev. Eks ma kevadiste võistluste ajal vaatan seda asja. Kättemaksuvahenditest igatahes puudust ei tule.(Postitus lisatud peale massööri ja toitumisspetsialisti Tiina Ridvalli seminari)
#
posted by epp @ 9:58 AM
laupäev, Oktoober 22, 2005
Vaadake ülalolevat pilti. Mida te näete?Kindlasti sama, mida mina - mingi suvaline plats ja mingid udused mees ja koer all vasakus nurgas, eks ole. Küsige mu perenaiselt, miks ta neid pildistas.Või ei, parem ärge küsige - siis kuulete tundide kaupa fanaatilist sonimist selleaastasest WUSVi Mmist Prantsusmaal ja maailmameistrist van Der Berghest, kes oma peniga sellel pildil olevat. No ma ei tea. Sellises udus võinuks minagi maailmameistriks tulla - kohtunik nagunii ei näinud muhvigi. Ma ei usu, et see Eros nüüd NII hästi ka tegi. Või siis on ta üks neetud pugeja, mitte minusugune tõeline isane, kes platsil ka oma tahtmist näitab...See pole veel midagi. Olen kuulnud perenaist rääkivat, nagu tahaks ta järgmisel aastal uuesti MMile minna - ja koos minuga! No kuulge! Vaadaku tõele näkku! Muidugi kui ta suudab tagada, et võistluspäevadel samasugune udu on, siis võin ma ju selle varjus midagi üritada...aga ma ei ole veel otsustanud. Ma kujutan ette, et on ka lõbusamaid viise oktoobri algust veeta kui kuhugi krdi Taani sõita ja seal ennast blameerida.
#
posted by epp @ 10:12 PM
laupäev, Oktoober 01, 2005
Vabandage mind, võtan pisut puhkust.Ärge mind mõnda aega tülitage. Juttudega järgmisest hooajast. Juttudega treeningmeetoditest. Juttudega sellest, kuidas ma OLEKSIN võinud varrukast lahti lasta. Oleks ma lahti lasknud, oleks mul IPO3 käes ja mida siis talv otsa takkajärgi heietada ja oiata oleks? Või järgmisel hooajal oodata? Ma olen niigi piisavalt tubli olnud. Kui teid koolitaks keskealine, kerges kaalus, kunstnikust naisterahvas, kes koeraspordis algaja, kas arvate, et oleks kerge IPO3 tulemust saada?! Loomakaitsjad ja nõrganärvilised, jätke järgnev lause lugemata: nimetatud naisterahva paremsirge, millega ta mind kostitas, kui ma tihkelt varrukas rippudes tema unistusele vee peale tõmbasin, pälvis kogenumatelt koolitajatelt varjamatu imetluse. Noh, millegagi suutis meie tiim ka päeva parim olla. (Postitus lisatud peale hooaja neljandat ja viimast võimalust saada tulemus IPO3-s)
#
posted by epp @ 7:19 PM
kolmapäev, September 28, 2005
Krt ma ei või silmaotsaski neid näitusi kannatada.Punnita joosta, asja eest, teist taga. Mõttetu värk. Ja ma ei või kannatada, kui teine isane mul ninapidi tagumikus kinni on. Kahjuks händler Maris ei luba mul oma pahameelt vabalt väljendada. Ma muide ilmselgelt ei täitnud ka seekord Marise ootusi. Aga no kuhu tal selle palavaga nii kiire oli? Võtaks asja soliidselt ja rahulikult. (Postitus lisatud peale ESLÜ erinäitust ja häbiväärset vaatepilti, kus händler jooksis koerast palju kiiremini).
#
posted by epp @ 10:48 PM
pühapäev, September 11, 2005
Joonisel on täpne kirjeldus loomast, kelle tõttu mul ikka veel puudub IPO 3 tulemus.Mul muidugi suht poogen, aga perenaine kuidagi verejanuliseks muutunud ja lubab terve jäneste soo maa pealt hävitada...Enivei, lugu järgmine - nahistan dobermannide meistrikatel kohusetundlikult jälge ajada, ja hoplaa! kargab äkki lausa mu nina kõrvalt rohust üles jänes - suur ja ülbe, raudselt isane! Arvake kolm korda, mida mina seepeale tegin. Aga perenaine - ei lase mind kuhugi, klammerdub jäljenööri külge, meeleheitlik nägu peas, ja sunnib mind vähematraktiivsele jäljele tagasi. Kohtunik, mõistmatu inimene, tänitab muidugi takka, et ma peaks ikka inimese jälge ajama. Kuulekuse ja kaitse tegin ju jumala korralikult. A mis see enam aitas! No ja muidugi ei jäta perenaine seda niimoodi, plaanib veel korra sügisel Pärnus IPO 3 üritada. OK. Räägivad, et sealsetel põldudel olla jäneseid nähtud...kui ta soovib rahvast lõbustada, eks ma mängin kaasa. Pärnu võistlustega lõpeb õnneks võistlushooaeg, üksiti selleks aastaks ka meie võimalused ennast lolliks teha. Aga pea see kevad ei tule...
#
posted by epp @ 10:49 PM
laupäev, September 03, 2005
Perenaine võtab võistlustel erinevaid graatsilisi poose - kas loodab kohtunikke mõjutada? Krt teinekord võiks ikka vaadata, kust ta selle jäljenööri läbi tõmbab...Üle kõige kardan ma muutuda naeruväärseks. Ja mul on kahtlane tunne, et sinnapoole perenaise tegutsemine mind tüürib...ta üritab ikka juba õige mitmes kord seda IPO 3 tulemust saada. Tagajärjetult. Mina annan iga kord endast suht parima - no väikese varuga, ütleme nii. Mul on ausalt öelda kerge kopp sellest võistlemisest. Kuidas inglased ütlevadki - much work and no play makes John ( siinkohal Yarko ) a dull boy! Lonniga pole ka viimasel ajal enam jalutada saanud...Seenele võiks minna...vanalinna kohvikutes pole ammu chillinud...üks krdi vesi ja vile vahetpidamata. OK, viimast korda üritan veel, aga siis on küll kõik selleks sügiseks. Kui seekord ka ei õnnestu, soolaku oma IPO talveks sisse!
#
posted by epp @ 10:22 PM
laupäev, Juuli 09, 2005
Juuli alguses sõitis dr.Raiser isiklikult Saksamaalt Eestisse, et mind koolitada.Noh, ja mõnda teist koera peale minu muidugi kah. Perenaine oli nagu ära tehtud - kolm päeva istus Aegviidu metsas Raiseri seminaril ja kuulas, suu ammuli, mida doktor rääkis. Mul on kahtlane tunne,et doktori hallid lokid ja sportlik olek avaldasid perenaisele samavõrra mõju kui kaitseteooria üksikasjad. Minu jaoks oli actionit vähevõitu - passi muudkui autos ja oota. Kui lõpuks kaitseplatsile sain, tegin lugupeetud doktorile üks - null ära. Saksa varrukamees, Eesti varrukamees - vahet pole! No ütleme nii, et arvestades doktori auväärt iga ja rohkeid kogemusi, lasin ma temal mängureeglid määrata.
#
posted by epp @ 12:13 AM
reede, Juuni 17, 2005
Ma olen ilus, tark ja osav. Ja ma oskan sabaga jube hästi tasakaalu hoida.Tagasihoidlikkus ei ole minu domineeriv iseloomujoon, nagu olete märganud. Siinkohal kuulutan, et esinesin 11.- 12. juuni IPO võistlustel sigahästi! Noh, jälg läks väheke puusse, aga enamik punkte võeti maha tänu perenaise lollustele. Mina tegin oma asja enam - vähem normaalselt. Aga kuulekus! Te oleksite pidanud seda nägema! Kohtunik väitis, et koera ja koerajuhi kontakt oli võrratu. Bullshit! Ma lihtsalt arvasin,et perenaisel on käbi põses. Loll olin - oleks pidanud meeles olema, et võistlustel punnitab ta niisama keelega põske.Noh, järgmine kord ma ennast enam tõmmata ei lase. Aga näe kohtunikule see jubedalt meeldis,et ma perenaisele kogu soorituse ajal otsa vahtisin!Noh, kaitse oli vormistamise küsimus. Kuna leidsin, et plass on viimase osaga läbi kukkuda, kui kaks päeva mu väärtuslikust ajast võistlemisele raisatud, siis võtsin end kokku ja tegin, mis kästi.Lasksin isegi käsu peale varrukast lahti... perenaine oli või sees. Ja auhinnaks saadud toit kõlbab täitsa süüa.
Vaadake pilte minu suurepärasest sooritusest:
#
posted by epp @ 12:15 AM
reede, Juuni 10, 2005
Minu pojast saab Tartu päästeameti pommikoer! Tunnen tõelist vanemlikku uhkust. Ise alles neljakuune, ja juba selline karjäärivõimalus! Olgu mainitud,et üks mu tütardest töötab Pärnu politseis. Pean tõsiselt kaaluma, kas ma mitte oma vaimuandeid selle koeraspordiga jamades asjatult ei kuluta...riiklikud instantsid oskaksid ehk mu geniaalsust väärilisemalt hinnata kui võistluste kohtunikud...
#
posted by epp @ 12:33 AM
pühapäev, Mai 22, 2005
Võilillega lõua alt kõdistamine...täitsa mõnus...Täna veetsin meeldiva pühapäevahommiku. Jälge sai aetud ja pärast niisama chillitud. Jälge ajada muidugi oli suht keeruline, peremees üritas häid fotosid saada ja sebis poolküürakil olles mu nina all. Pärast olin sunnitud ebaväärikalt ringi kalpsama, kuna taheti saada romantilisi ülesvõtteid kevadisest lilleaasast ja õnnelikust lemmikloomast. Võililled ja praadiv päike – kah mul romantika...
#
posted by epp @ 10:42 PM
laupäev, Mai 21, 2005
18.mail tähistasin oma neljandat sünnipäeva piduliku väljasõiduga. Seltskonnafotograafi jaoks sai veidi poseeritud.Külalised kogunesid, nagu traditsiooniks, jäljepõllule.Neil elu lihtne, hea ja parem autokapotile laotatud, mina - päevalkangelane - pidin oma kõhutäit mööda põldu taga ajama! Tõsi, külaline, kelle jälge ma ajasin, oli mõistliku inimesena põllule poetanud priske karbitäie veisesüdant. Lilli ei toodud, käisin kraavipervel õitsvaid varsakapju nuusutamas.
Sünnipäevapildid:
#
posted by epp @ 11:09 PM
pühapäev, Mai 15, 2005
Väited minu suurest egost on tugevasti liialdatud. Selle tõestuseks lisan oma blogisse ka mu eelkäijate pildid. Muidugi ei küüni nad ei ilu ega intelligentsi poolest minu tasemele, kuigi kuulen perenaist tihtipeale vastupidist väitmas. Kahjuks pole mul oma üleolekut enam võimalik tõestada, kuna kaks isast kolmest, keda allolevatel piltidel näete, teevad oma jalutuskäike taevastel radadel!
Jeekimit mäletan väga hästi, ta millegipärast ei sallinud, kui ma teda sabast kiskusin. Perenaine poputas teda hirmsasti. Jeekim elas suurepärased 14.aastat, minuga koos 9 kuud.
No näete, mis toimub! Koer voodis! Legendaarsel Eduardil, pererahva esimesel koeral, õnnestus see kogu oma 14.eluaasta jooksul.Väidavad, et Eduard olla varrukat minust paremini teinud. Noh, eks vene ajal oli rohi muidugi rohelisem ja koerad targemad...
#
posted by epp @ 8:52 PM
esmaspäev, Mai 02, 2005
Fotojäädvustus allpoolnimetatud pikamaarünnakule järgnenud lahtilaskmisest. Krt, kui see pole lahtilaskmine, siis mis see on???Olgu öeldud, et nädalavahetusel tehti mulle karjuvat ülekohut! Oli jälle see näitusevärk, ma võtsin end kokku, lasksin täitsa korralikult käsu peale lahti, kui mingi tüüp varjest välja kargas ja mulle kallale tormas. Siis ründas ta mind pika maa pealt uuesti, isegi tonksas nuudiga. Noh, seepeale ma muidugi rappisin teda pisut kauem, aga perenaine tegi niivõrd võigast häält kaugemal mu selja taga, et pidasin lõpuks paremaks oma lõuad tüübist eemaldada. Ja te kujutage ette – kohtunik väitis, et ma ei lasknud lahti! Ma ei hakka siin isiklikuks minema, aga võiksin vabalt nimetada mitut liigikaaslast, kes pooltki nii vastutulelikult suutäiest ei loobunud, aga „võrratu, laseb lahti” said! Mul isiklikult poogen, see näitusevärk mul nagunii kõrvalhobi, aga perenaine tundus kuidagi nördinud olevat. Põrgusse, sihukese ebaõigluse peale otsustasin mitte kirjeldusele minnagi! Kui kohtunik ei oska varrukakatsel silmi sihipäraselt kasutada, vaevalt ta mu läikivat karva ja mänglevaid lihaseid oleks osanud vääriliselt hinnata. Ja õige mul vaja seal ringis veel joosta punnitada, kui koht tagumiste hulgas ette teada! (Postitus lisatud peale ESLÜ peaerinäitust)
#
posted by epp @ 6:53 PM
pühapäev, Aprill 17, 2005
Loch Nessi koletise mõistatus on lahendatud!Külmas vees tekitan vahuseid laineid mina, looduse kroon, saksa lambakoer. Jõllis silmad ja irves suu võivad nõrganärvilisema pealtnägija hõlpsasti endast välja viia. Noh, sel juhul ei maksa pealt vaadata, kuidas perenaine järeljätmatult pulka merre loobib. Ma pean ometi selle ära tooma, kui keegi teine ennast ei ohverda!
#
posted by epp @ 6:37 PM
pühapäev, Aprill 10, 2005
MMMM....maitsev! Niipea kui kevad tuleb, hakkab põllul lihatükke leiduma. Ja mida suve poole, seda paremini liha seal kasvab. Tõsi, mõni põld annab kehva saaki. Olen kuulnud, et siis nimetavad nad seda võistlusteks. Miks nad ei võiks oma võistlusi normaalsetel, lihaga põldudel korraldada? Vean kihla, et siis tuleks ka rohkem punkte, neid tundub perenaisel millegipärast hädasti tarvis olevat.
#
posted by epp @ 5:11 PM
kolmapäev, Aprill 06, 2005
Mandrimehed Vormsi saarel.
Vaimsele tervisele ei mõju pidev naiste seltskonnas viibimine hästi. Seetõttu võtsime kuttidega ette väikese väljasõidu Vormsile. Laevasõit oli muidu OK, aga laevatrepid olid jube järsud ja libedad. Saar, nagu selgus, oli täiesti asustatud. Seal müüdi isegi õlut ja vorsti...Kahjuks ei avanenud meil võimalust kohalike külameestega kakelda, sest perenaine oli kah kaasas. Ehh, ei lubata meid, isaseid, omapäi kodust kaugemale...
#
posted by epp @ 6:35 PM
teisipäev, Märts 08, 2005
Kas teate, et nõukogude sõjaväelastel oli kunagi plaanis aretada tõug nimega MOSKVA DOGI?Ristates dogi ja saksa lambakoera. Ei, täitsa ausalt kohe. Plaan jäi katki, sest penid tulid hiigelsuured ja megatigedad. Inspireerituna faktist, et metsas, kus Lonniga jalutan, asus kunagi vene sõjaväeosa, püüdsin teemat uuesti üles võtta. Kahjuks astus perenaine otsustaval hetkel vahele.
#
posted by epp @ 9:11 PM
laupäev, Veebruar 26, 2005
Nostalgiline meenutus ajast, mil minu heaolu ja hügieeni eest rergulaarselt hoolitseti.Juhin avalikkuse tähelepanu sellele, et viimastel nädalatel on perenaisel minu jaoks väga vähe aega jätkunud. Pealtkuuldud kõnelustest järeldan, et ta tegeles mingi koeraühingu valimiseelse kihutustööga.Mõttetu ajaraiskamine, ma ütlen. Mul ja teistel minusarnastel on sügavalt savi igasugustest ühingutest. (Postitus lisatud peale ESLÜ üldkoosolekut ja uue juhatuse valimist)
#
posted by epp @ 6:55 PM
laupäev, Veebruar 12, 2005
Täna tekkis neil idee sõita minu jäljepõllule ilusat ilma nautima.Kuigi pidin oma plaane muutma ( lõunauinak, foto nr.1 ), soostusin kaasa minema. Lootsin end pisut lõbustada - tuhnida hiireurgudes või ajada metskitsede jälgi. Minu pettumuseks polnud kitsi kohal. Paari näruse hiire pärast tuli konkureerida kahe ülbe, täissöönud rebasega. Koostasin käigupealt geniaalse plaani nende tabamiseks ( vt.skeemi ). Millegipärast ei meeldinud see perenaisele. Kuna KÕIK on õnnelikumad, kui tema oma tahtmist saab, jätsin asja sinnapaika.
See oli vesi rebaste veskile - üks neist ronis lausa kaadrisse, kui foto nr.2 jaoks poseerisin.
Krt, kelle blog see lõpuks on, minu või rebaste?!
See oli vesi rebaste veskile - üks neist ronis lausa kaadrisse, kui foto nr.2 jaoks poseerisin.
Krt, kelle blog see lõpuks on, minu või rebaste?!
Foto nr.1 Lõunauinak. Põhku on õnneks piisavalt. Kuudisuu aga pisut väike. Olen üritanud selle mõõtmeid oma maitse järgi kohendada.
#
posted by epp @ 6:57 PM
Skeemil näidatud kohas, minu käsutuses olevate vahenditega oleksin rebasele hõlpsasti oma üleolekut tõestanud. Suhete säilitamiseks perenaisega jätsin asja katki.
#
posted by epp @ 6:54 PM
Foto nr.2 Seda pilti saab suuremaks klikkida. Juhuks, kui keegi peaks rebaste jultumuses kahtlema.
#
posted by epp @ 6:48 PM
reede, Veebruar 04, 2005
Mulle on ainult parim küllalt hea. See kehtib eelkõige minu naistuttavate kohta.Lonni on seitsmeaastane hiilgavas vormis emane saksa dogi. Oskab suhelda ja ei pirtsuta. Normaalne. Täna käisime jälle koos jalutamas. Väike action oli ka. Nii umbes minu mõõtu võõras isane arvas heaks selja tagant ligi hiilida ja Lonniga plaani pidada. Ma ei jätnud kutile kohta kätte näitamata. Seeläbi sain teada, et perenaine oskab mind väga profilt sabast kiskuda. Minu meelest poleks küll pruukinud tolle koera omaniku ees nii paljusõnaliselt vabandada. Igaüks teab, millega riskib, kui teise pruuti moosib.
#
posted by epp @ 3:59 PM
pühapäev, Jaanuar 30, 2005
Teadmiseks loomakaitseseltsile: ma olen sunnitud õues magama mistahes ilmaga.Krdi külm oli eilne õhtu. Karv ka millegipärast pole eriti tihe sel aastal. Õnneks jätkus pererahval seekord taipu mind ööseks tuppa jätta. Teinud kindlaks, et nende uni on sügav, kasutasin juhust ja püherdasin diivanil. Ma ei usu, et neil on piisavalt analüüsivõimet, selgitamaks kortsude tekkepõhjust sohvakattel.
#
posted by epp @ 12:59 PM
laupäev, Jaanuar 29, 2005
Stiilinäide minu eelmisest pesakonnast.Täna kuulsin pererahvast rääkimas, et Assil sündisid kutsikad. Assi on see kena tibi, kellega detsembri alguses paaril õhtul müratud sai. A mis pistmist peaks mu pererahval või minul Assi kutsikatega olema? Pealegi on kutsikad suhteliselt lärmakad olevused, kellel pole aimu elementaarsestki kuulekuskoolitusest, IPOst rääkimata. Nendega on võimatu vaimsel tasandil suhelda.
#
posted by epp @ 7:05 PM
esmaspäev, Jaanuar 17, 2005
Ma olen väga hoolikas selles suhtes, et minust tehtavad ülesvõtted tooksid esile mu parimad küljed.Iga kord muidugi ei õnnestu väärikat ilmet säilitada, näiteks lumepalle püüdes. See pilt on siiski suht normaalne, aga vaid tänu sellele, et lumepall tabas mu koonu enne, kui jõudsin lõuad naeruväärselt laiali ajada. Muide, juhin vaatajate tähelepanu mu lihaselistele kintsudele, mis sellise nurga alt eriti hästi vaadeldavad. Muust riistvarast rääkimata.
#
posted by epp @ 9:15 PM
kolmapäev, Jaanuar 12, 2005
Lubage mul tutvustada mõningaid oma sõpru ja sugulasi:
Minu perenaise ema on minu andunumaid fänne juba aastaid. Ta ei väsi minu vaimuandeid ja välimust imetlemast. Me perenaisega võtsime ta tihtipeale suvel jäljepõllule kaasa. Et muuta vanainimese päevi elamisväärseks või nii. Ma mõtlen, ehk peaksin tuleval hooajal pigem vanaprouaga koos võistlema, tema on alati minuga rahul, ajan ma jälge paremini või halvemini.
Minu vend Yerry. Arusaadavatel põhjustel (konkurents nii geneetilisel kui sportlikul tasandil) on mul raske, kui mitte võimatu, Yerry kohta head sõna öelda. Aga isegi pime näeb, et Yerry perenaine on tükk maad noorem ja ilusam kui minu oma.
Minu sõber Marju, kes omab kinnisvara looduskaunis kohas. Kuhu ma muide olen alati teretulnud. Mõnusalt jahedast paekivisest ukseesisest pääseb täpselt kolme ja poole hüppega kaldast alla ja merre. Marju juures on normaalne. Hommikul juuakse mitu tundi kohvi, käpad üle kaldaääre rippu, siis jalutatakse sadamani ja tagasi (see on VÄGA kaugel), siis tehakse väike uinak vabas õhus. Õhtul pikutatakse mere ääres lõkke paistel. Marju on hambaarst. Doktor Raiser on ka hambaarst. Normaalne, ma ütlen veelkord.
Minu sõber Terje, kes samuti omab kinnisvara looduskaunis kohas.Kus mind samuti iga kell vastu võetakse, kui ma heaks arvan kohale sõita. Terje juurest on mereni pisut pikem tee, aga selle väikese puuduse korvab hiigelsuur niidetud muruplats, kus on hea ringi kimada. Ja maja seina küljes on kastmisvoolik, millest purskav veejuga on lõpmata intrigeeriv. Kahjuks tegeldakse Terje juures põhiliselt selliste mõttetute ettevõtmistega nagu päevitamine, kalasuitsutamine, veinijoomine ja diskuteerimine maailma asjade üle. Minu saagiinstinkti rahuldamine veejoa abil jäetakse üldjuhul unarusse.
Bitsu, kes pildil on alles kutsikas. Tänaseks on Bitsust kasvanud volüümikas, võimukas, oma väärtustest teadlik emane. Me mürame paar korda nädalas. Müramine tähendab peaasjalikult seda, et Bitsu tuuakse minu valdustesse, kus ta takistamatult ruulib. Minu konte sööb, mind tagajalgadest hammustades mööda krunti taga ajab. Lõpuks olen ma üldjuhul sunnitud kuuti pakku pugema ja siis valvab Bitsu rangelt, et mul pähe ei tuleks tema loata välja ronida. Õnneks viiakse Bitsu lõpuks siiski minema. Ma jumaldan teda, aga pidev kooselu oleks minu jaoks ilmselgelt liig.
Last but not least - Lonni. Minu muusa, minu emaseideaal, kes on mind toetanud raskel teel poisikesest meheks kasvamisel. Meie suhe Lonniga põhineb täielikul teineteisemõistmisel ja me kinnitame seda igapäevaste jalutuskäikudega. Jälgige Lonni kehahoiakut - tema juba madala enesehinnangu all ei kannata. Mis väljendub selles, et mul tuleb igaks sammuks temalt heakskiit saada. Siiski ei tunnista ma end Lonni tuhvlialuseks - kui tahaksin, roniksin iga kell tuhvli alt välja.
#
posted by epp @ 3:50 PM
